mees koopas

ja minu unenägu, mis osaliselt meenus alles õhtuks. jooksin mööda teed ja lõin iga natukese aja tagant virsikukarva pehmet palli. tee viis läbi justkui vanalinna kangialustest ja tasuliste maanteede tollipunktidest. järgmisel hetkel sõitsime scariga tartus bussis. avastasime, et pileteid ei ole, millegipärast küsisin talt pastakat. naisbussijuht hüüdis üle inimpeade, et ma võin teile pastaka anda, kuid ega need seadused ei ole niisama tehtud. mul oli häbi, et mul piletit polnud. siis taipasin, et oleme triatlonil. rattad paistsid ja meil oli valida, kas rattaga edasi sõita või endiselt bussiga lõigata. tundsin hirmu ujumise ees, sest ei oska seda. siis algas nõme hommik