ninaaukudest ripub niite
iseenesest poleks hullu
aga igaühe otsa
sidus keegi
ühe toomingaõie
nüüd nad lähevad sõlme
kui aevastan
rulluvad vööks
hoiavad rindu
paeluvad pead ja
sallistavad mind
kuni olengi
lilledest lehkav
niidirull
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment