mees koopas

ja alates sellest tundest olen lugenud kaplinskit, kellel on ikka täiesti taevatäis sõnu, no liiga palju, seda hoolimata kohatisest minimalismist.
aga kuna okoobas on viimasel ajal nagunii nii luuleliseks muutund, siis vaata, krypt, saadan sulle kaplinski vahendusel jaaniajatervituse:

Viikingilaev
sinu sõlelt
kullake
möödas Iirimaast
viimasel
merel

silmapiir
pärani
lahti
kumin
üle
kauge
ranniku

aga ilmsi
ammu
Kivisild
kukkunud
alla jõkke
sõlelt
sõleta

linik
tuulega
lendu
üle raiesmaa

niipea kui metsamaasikad punased, plaanime minna metsmaasikale ja moosi teha. mu tädi hoiab audru kandis ühel kraavipervel silma peal ja helistab, kui marjad punased.